Atlas Fallen on saksa arendaja Deck13 vanamoodne avatud maailmaga seiklus- ja rollimäng. Deck13 on tuntud keskmise kvaliteediga mängude arendajana ja nende eelnevad teosed on saanud omajagu kriitikat, aga on samas saanud ka tänu oma loovusele palju kiitust. Nende kolm viimast teost on olnud soulslike žanris, siis “Atlas Fallen” puhul nad kaldusid rajalt veidi kõrvale ja asetasid enam rõhku narratiivile.
Nägin “Atlas Falleni” esmakordselt 2022. aasta Gamescomil ning olin koheselt huvitatud. Ootasin mängu alates sellest momendist suure lootusega, et sellest saab uus klassika, mille maailma aeg-ajalt uuesti külastan. Liival liuglemine, suured koletised ja badass rüüdes superinimesed – mida veel võiks tahta? Kahjuks, see ei ole nii lihtne. “Atlas Fallen” ei suutnud ootustele vastata ja on mõnes aspektis ka totaalne läbi kukkumine.
Maailm on fantastiliselt ilus, kuid särts on puudu
Teos leiab aset salapärases kohas nimega Atlas, kus inimkond on jagunenud kahte klassi – Enlightened ehk ülemklass ja Unnamed ehk alamklass. Kogu rahvas kummardab ja teenib jumalat nimega Thelos, kes (väidetavalt) kaitseb inimesi hirmsate liivakoletiste – Wraithide – eest. Kõik pole nii nagu tundub ja Thelos ise on tegelikult see, kes neid koletisi maale saadab.
Loo keskmes on karakter Unnamed, kelle mängija saab ise teose algul valmis sepistada. Tegelase loomisel pole valik meeletult suur, kuid ajab asja ära. Mängija poolt kontrollitud kangelane, kellele viidatakse ainult kui Gauntlet bearer, leiab loo esiminutitel müstilise kinda, mis annab kandjale üliinimliku võime liiva kontrollida. Selgub, et kinda sisse on vangistatud Thelose rivaal Nyaal. Pärast kinda leidmist on kangelase saatuseks päästa manipuleeriva jumala Thelose küüsist nii Nyaal kui ka Atlase rahvas.
Deck13 on “Atlas Falleniga” loonud kaasahaarava ning unikaalse maailma, kuid konarlikkuse ja tehniliste äparduste tõttu jääb kesiseks kogemuseks. Mäng on täiesti seinast seina, sest kohe kui toimub midagi huvitavat, rikub miski koheselt selle kuidagi ära.
“Atlas Fallen” on pool-avatud maailmaga rollimäng. Kokku on 4 erinevat suurt vabalt avastatavat ala, mis kõik on omamoodi unikaalsed. Näiteks mind kõnetas kõige enam teine mängitav ala, kus tuleb minna maa alla. Seal on liiva tõttu ära mattunud vanad lossid ja terved linnaosad.
Visuaalselt jääb Atlasest hea mulje. Lohutu maha jäetud varemetest pungil kõrb on lummav ja väärib suurt ekraani. On tunda, et maailm on Thelose poolt rüvetatud. Siin-seal on küll metsatukk või kaks, on terve kaart siiski täis liiva ning vanade kindluste ja müüride varemeid. Kahjuks muutub silma paitav maailm üsna kiiresti elutuks ja montoonseks liivakuhilaks.
Rollimäng kus keegi mitte mingit rolli ei mängi
Tegu on rollimänguga, seega kõrge tähtsusega on tegelased ja siin paistab “Atlas Falleni” puudujääk eriti teravalt silma. Päris kurvaks tegi fakt, et mitte ükski kõrvaltegelane ei ole huvitav. Eriti Nyaal, kes räägib mängijaga põhimõtteliselt terve aeg – tal ei ole mitte mingit iseloomu ega emotsiooni ja vahel jäi mulje, et ta eksisteerib ainult selleks, et mängijale ekspositsiooni kurgust all ajada. Süüd jagavad nii häälnäitlejad kui dialoogi kirjutajad. Annab tunda, et näitlejad ei tahtnud, ei osanud või ei hoolinud piisavalt, et enda tegelastele mõnda emotsiooni või unikaalseid omadusi anda. Tegelased kuivad nagu see lõputu kõrb.
Liiv seal kõrves on peaaegu sama kuum kui Playstation 5, siis peategelane jätab täiesti külmaks. Põhjuseks on suur osa tema dialoogist, mis kõlas umbes selliselt: „ Ma sain selle kinda, ma ei tea mida teha, kas sina tead mida teha?“. See ilmselgelt ei kõla kellegi moodi, keda usaldaksin maailma päästma.
Narratiivi jooksul mainiti korduvalt, et Thelos on korrapärasuse ja Nyaal kaose või vabaduse jumal. Siin on mitu võimalust selle mõtte ümber mängida, et kuigi Thelos on kuri ja paha, siis kas tema asendamine „kaose“ jumalaga on parim idee? Kahjuks kuulsin sellist argumenti ainult korra ja sedagi ühelt täiesti suvaliselt NPC-lt (mitte mängitav karakter).
Üleüldine narratiiv on parimal juhul aksepteeritav, kuid pigem alla keskmise. Nimeta noorukist saab kangelane ja päästab päeva. See pole kindlasti midagi uut, millest keegi kuulnud pole. Keegi tegelikult ei oodanudki siit midagi eepilist muinasjuttu, sest suurem rõhk on pandud mänguviisile.
Suured relvad ja liikumine
Üllataval kombel mulle enim meeldib “Atlas Falleni” karakteri liikumine. Sissejuhatuse ajal on mängija kinni metsasel alal, kus ainuke liikumisviis on jooksmine, siis pärast esimesi mänguminuteid see kõik muutub ja tõeline liikumine võib alata.
Juba esimesest õrritajast jäi silma liiva peal liuglemine ja oo kui mõnus see tegelikult on. Kuna liiva peal liuglemine on nii meeldiv, siis leidsin end metsaseid alasi ja muid pindasi vältimas. Siin ei ole muideks mitte mingit pistmist kiirusega, sest jooksmine ja liuglemine on täpselt sama kiired. Samuti muutus üsna kiiresti meeldivaks topelthüppamine ja nn. „air dash“. Leidsin end päris mitmel korral üritamas vallutada kõige kõrgemaid tippe tervel kaardil.
Üks meeldejäävamaid asju “Atlas Falleni” juures on karakteri arendamine ja uuendused. Neid on PALJU, lausa üllatavalt palju mängu kohta, mis tegelikult ei ole nii suur ega pikk. Teoses on kolm relva, millest mängija saab kahte korraga kasutada – liivarusikad ehk Knuckledust, Dunecleaver ehk kirves ja minu lemmik – Sandwhip ehk liivapiits.
Deck13 on loonud võitlustele huvitava mehaanika Momentum, kus vaenlasi rünnates või tappes täitub mängija nö. energiariba. Sellel ribal on kolm taset ning igale uuele tasemele jõudes muutuvad mängija relvad suuremaks ja teevad kordades rohkem viga. Sellel on aga ka risk küljes, sest mida kõrgem on energia taset, seda rohkem teevad vastased mängijale viga.
Kas tõesti täiesti tavaline hack’n’slash?
Kogu tegelase arendus ja tugevamaks saamine on selle energiaribaga seotud. Tegelase arendamiseks ei pea mängija oma relvi täiendama, vaid hoopis leidma ja sepistama essentsi kive ehk Essence stone. Essentsikivid annavad mängijale erinevaid võimeid, millest mõned taastavad elupunkte, mõned kaitsevad ning paljud annavad ka juurde uusi lööke ja loitse. Nagu energiaribal on kolm taset nii on ka essentsi kividel. Mida kõrgem tase, seda paremad ja võimsamad nad on. Essentsikivid annavad päris palju vabadust mängustiili muutmisel.
Tulles mängu magusaima osa juurde – võitlus. Esimene asi, mis pähe tuli kui sain esmakordselt “Atlas Falleni” Wraithi vastu võidelda oli Playstation 2 ja Playstation 3. Seda nii halvas kui ka heas mõttes. Kogu võitlussüsteem meenutab vanemaid mänge nagu Devil May Cry ja God of War triloogia. Suhteliselt lihtsustatud, kuid samas meeldiv ja sõltuvust tekitav. Kahjuks on vanemate mängude kaamera ja lock on probleemid siin ära tuntavad, mis on kerge viga, mida vältida.
Tihti leidsin end olukorrast, kus ma ei kaota mitte vastasele, vaid veidrale kaamera liikumisele ja lock on süsteemile, mis ei tee üldse seda mida tahan. Sellised probleemid tuleb mängu testimisel ja lihvimisel välja praakida. Nendele muredele vaatamata on suurte deemonlike elajate tagumine nauditav. “Atlas Fallen” ei ole rollimängude maailmas eriline läbimurre, kuid paariks õhtuks on siin naudingut piisavalt. Kui tehnilisi probleeme ning kohati igavaid dialooge läbi sõrmede vaadata, siis teeb “Atlas Fallen” enda tööd kui keskpärane hack’ n slash üsna hästi. Head mängimist!
Hinne: 7/10
