Arvustus: “Detroit: Become Human” – filmikunsti ja videomängude kokkupõrge.

Tootja: Quantic Dream, Sony Interactive Entertainment
Lavastaja: David Cage, Adam Williams
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 25. mai 2018
Toetaja: Playstation Eesti

Quantic Dream on stuudio, kelle nimistus on sellised tuntud nimed nagu “Heavy Rain” ja “Beyond: Two Souls“, mis mõlemad on filmilikud valikute tegemise videomängud, kus mängija ainukene ülesanne on teha otsuseid. Karakterite sügavus ja lugu, mida nad räägivad, on kogu elamuse keskpunktiks, mis teeb David Cage’i poolt loodud mängud ainulaadseks. Tänasel päeval on olemas ka TellTale stuudio, mis toodab erinevaid valikupõhiseid videomänge, mis põhimõtteliselt on episoodilised seriaalid, kus valikute tegemine on rohkem sümboolne ja ilma tegeliku tagajärjeta, seega neid kahte erinevat lähenemist võrdlema ei hakka. “God of War” tõestas, et inimesed endiselt soovivad tugeva narratiiviga üksikmängijale suunatud mänge, siis “Detroit: Become Human” täpselt seda ka inimestele pakub. Näilise kergusega keerulisi loo ja karakterite arendusi koos visuaalse võimekuse ja imelise muusikalise atmosfääriga esitlev teos on andnud endast kõik, et luua võimalikult interaktiivne narratiiv, millest mängijad saaksid rääkida veel aastaid.

Isaac Asimovi teosed on pikalt ennustanud, et ühel päeval lähitulevikus läheb tehnoloogia inimesest mööda. Sellist teemat on puudutanud sajad (kui mitte tuhanded) erinevad teosed läbi erinevate meediumite ning üldiselt on tulemus alati sama – inimkond kaotab. Quantic Dreams esitleb seda sama teemat, kus inimestele on loodud robotabilised erinevate tööde jaoks. Nende üüratu edu tavakodanike elude lihtsustamisel on tekitanud enneolematu nõude igas eluvaldkonnas ning enne kui keegi arugi saab, on androidid igal pool üle terve maailma igas võimalikus eluvaldkonnas. Kuna “Detroit: Become Human” on sisuliselt interaktiivne film, siis tuleb siin hinnata ka filmile omaseid aspekte. Loo fookuses on transhumanism, kus suurem osa tõsisest teemaarendusest on läbi must-valgete prillide ja mille nüanssid on laiali valgunud või üldse puudu, kuid see kõik ei võta midagi ära seiklusest, mis haaras mind juba ainult paari minutiga.

“Detroit: Become Human” ei lange seega videomängu ja filmi kategooriasse, vaid kusagile sinna vahepeale, kus piirid ei ole nii selgelt defineeritud. Mängija võtab endale kolme androidi rolli – Kara, Markus ja Connor, kus iga lugu on individuaalne, kuid need kattuvad siin ja seal päris tihti. Kara on koduhoolduse android, kes naaseb remondist peale seda kui peremees ta katki tegi. Peagi leiab Kara ennast tänavalt koos pere tütrega ning nende ainukene eesmärk on põgeneda Kanadasse, kus androide koheldakse paremini. Markus on kunstnikust invaliidi abiline, kes asjaolude tõttu satub juhtima anroidide liikumist, mille eesmärgiks on saada endale samad õigused, mis on inimestel. Connor on androidide viimane ja parim mudel, kelle ülesandeks on uurida välja põhjus, miks osad androidid üle terve maailma hakkavad isemõtlevaks. Selle jaoks liitub Connor politseiuurija Hankiga.

Kogu mäng on tegelikult kolm kusagil kolmetunnist erinevat lugu, millest selgelt parim on Connori oma. Kara seiklus avastamaks enda ema instinkte ja lapse kasvatamisega seotud muresid on natukene liiga keeruline, et sedavõrd lühikese aja ja konarliku formaadiga lahata. Markuse seiklus jääb kuivaks, hüppab tihti liiga kiiresti edasi ning kontekst jääb vahel täiesti arusaamatuks. Connori puhul tabati märki igal sammul, kus nii näitleja valik, muusika kui ka atmosfär olid koguaeg kooskõlas. Temaga saab kõige rohkem mängida, kus tuleb erinevaid kuriteo paiku analüüsida ning seejärel sündmused Hankile esitada. Samuti tema suhe Hankiga on pidevas liikumises, mis algab põlastusega ning lõpetab sõprusega.

Connor tugevus kandub igale poole terves mängus, kuid puhas nauding tuleb välja siiski ainult temaga endaga. Kõige paremad märulistseenid, kõige parem muusika, kõige parem pinge ülesse kruvimine, kõige fantaasia- ja vaheldusrikkam ülesehitus – suurepäraselt õnnestunud karakter ja lugu tema ümber. Kõik emotsioonid, mis isiklikult mängus tekkisid, olid ka seotud just Connori looga. Kara on selle mängu kõige nõrgem osa, sest konarliku tempoga tihti piinlikult halb loo jutustamine on ainult probleemide algus. Tema võitlus emaks olemisega ning selle õiguse üle ratsionaliseerimine ei seo hästi kogu tegevusega tema ümber. Kara paikneb selgelt kõrvale ning ei mängi tegelikult mingit rolli mängu keskel olevas tõsises teemas. Temaga toimuvad sündmused on nii suvalised ja episoodilised ning mängu lõpus olev “paljastus” tegelikult rikub ära ka ühe ja ainsa võimaluse saada midagi väärtuslikku.

Markuse lugu on selline kahe vahepeal, mis on täis halba ja suurepärast. Üks lemmikud momente mängus on just Markuse loos, kus nad koos androididega tänaval jalutab ja võimsa aaria saatel Markus ühe käeviipega uusi jüngreid endale värbab. Teiselt poolt on tema lugu ühe sirge joonega paralleel orjuse, rassismi ja muu sellisega, mis tänapäeval silmakirjalikkusega tähelepanu tõmbab. Oluline teema on kiirelt ekraanile visatud, mis tähendab, et mängija saab selle sõnumiga otse vastu pead, toorelt ja ilustamata. See võtab võimaluse ise avastada ning nagu hiljem selgub, siis tegelikult polegi mida avastada.

Võib tunduda, et Markuse ja Kara osa mängust oleks täiesti mitte mängitav, siis see nii ei ole. Tegemist on siiski kvaliteetse teosega, mille presentatsioon on hingemattev. Detailsed ja ilusad karaterite mudelid, kes kõik enda häälnäitlejate nägu. Taustal on alati futuristik ja imeliselt modelleeritud linn, mida võib rahulikult vaatama jäädagi. Igasugused ilmastiku efektid, heliefektid ja kõik muu, mida Sony siia produktsiooni mängija jaoks jättis, on hetkeline videomängude võimekuse tipp. Vahel on momente, kus visuaalne presentatsioon loob fotorealismi ning nagu tõepoolest vaataks filmi. Samuti tahan eraldi kiita märulistseenide eest, mida oli nauding mängida. Ei ole suurem QTE (Quick Time Event) austaja, kuid Quantic Dream oskab need teha sujuvaks.

Liikumine on olnud alati probleemiks läbi Quantic Dreamsi mängude ning “Detroit: Become Human” ei ole erand. Igasugune muu tegevus on ekraanil olevate juhiste järgimine, seega kellelgi ei tohiks siin probleeme esile kerkida. Mängu lõpus saab mugavalt erinevaid peatükke uuesti teha läbi paljude vahel olevate kontrollpunktide. Seega saab muuta lõpptulemust ilma mängu uuesti läbi mängimata. Kogu kestus oli minu jaoks üle üheksa tunni, kuid võib selgelt erineda, olenevalt teekonnast, mida keegi on endale valinud. Olen mänguga väga rahul ning mõistan sellise projekti keerukust ja mahtu. Imetlen David Cage’i võimet seda kõike hallata ning reaalselt ka valmis teha. Kahju, et mängijale ei antud rohkem vabadust teha ise järeldusi, kuid see on koht, mida Quantic Dreams saab tulevikus parandada.

Detroit: Become Human - filmikunsti ja videomängude kokkupõrge.
Plussid
Unikaalne viis videomängu kogemiseks.
Connori osa on selgelt kõige tugevam.
Kaasakiskuv ja meeldejääv.
Vapustav presentatsioon.
Imeline soundtrack.
Suurepärane näitlejate valik.
Miinused
Markuse ja Kara osa ei ole midagi erilist.
Liiga palju annab ette ega lase mängijal korralikult avastada.
Liikumine on puine.
Väljaspool Connorit pole mängijal eriti midagi teha.
Erinevad lõpud jätavad võimaluse kus mängija ei saa mitte mingisugust lahendust.
8.2
Videogamers.eu
Vajalikud lingid:

Video, kuidas esimest korda läbi tegime:

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar